Kummipaat on minus alati vastakaid tundeid tekitanud. Kalamehena saan sajaprotsendiliselt aru, milleks on vaja väikeseid, auto pagasiruumi ära mahtuvaid kummikaid. Võrreldes mõne 4- 5 meetrise plastpaadiga on neis kalastada küll üsna ebamugav, kuid ajab asja ära, seda enam, et plastikut ei ole tihtipeale lihtsalt võimalik mõne väiksema järve äärde toimetada. Suurte, tugeva plastpõhjaga ja 400- 500 kilo kaaluvate kummikate mõte ja kasutusotstarve on mulle alati veidi arusaamatuks jäänud – seda enam, et nad on suhteliselt kallid ja nende vedamiseks läheb igal juhul vaja haagist. Enne seekordset testisõitu vaevasid mind seega eksistentsiaalsed küsimused.
Sihtgrupid on muidugi olemas: näiteks allveesukeldujatele sobib selline alus ideaalselt, sest nende kandevõime ja pardale võtta lubatud inimeste arv on oluliselt suurem kui samade mõõtmetega plastikpaadil. Üle kummipontooni on hea end vette lasta ja taas pardale ronida ning tugeva põhja peale saab vaevata laduda kogu kola. Hea ja praktiline on selline alus ka näiteks purjetamistreeneritele, keskkonnainspektsiooni, piirivalve ja teiste korrakaitseorganite töötajatele, kellel on merel tarvis teistele paatidele poordi sõita. Suurtele täispuhutavatele paatidele on enamjaolt lubatud paigaldada ka üsna võimsad mootorid ning kindlasti sobib see firmadele, kes pakuvad huvilistele merel banaani- või kummirõngasõitu jms, hädapärast sobivad need ka veesuuskade ja wakeboardi vedamiseks. OK, sellisteks tegevusteks on kõvapõhjaline täispuhutav igati sobilik. Olen kuulnud ühest RIBi omanikust, kelle abi riigiorganid on palunud tormise ilmaga saartele jäänud inimeste mandrile tagasitoimetamiseks. Merekindlad on need paadid tõesti. Kuid ikkagi – miks peaks mõni tavaline inimene ostma viie- kuuemeetrise kummipaadi, mida ei saa pagasnikus kaasa vedada, mis kaalub palju ja ka maksab rohkem kui sama suur lahtine plastikpaat?
Proovisõit
Lootes neile küsimustele vastust saada, suundusime 13. septembril Tallinna lahele proovisõidule. Ilm oli keskmise sügistormi mõõtu, puhus loodetuul 12- 15 m/s ja jänes jooksis täiel rinnal. Kalda all oli meri korralikult vahus ja suuremad lained olid silma järgi hinnates umbes kahemeetrised. Pilt mis Pirital avanes, paneb vere kiiremini liikuma ainult purjelauduritel, nemad kaifivad tuult ja tormi täiega. Normaalne inimene sellise ilmaga ilma põhjuseta merele ei lähe! Väikese kiirusega lainetel loksumine ei paku lihtsalt mingit rõõmu, gaasiga mängides saab küll aeglaselt edasi liikuda, kuid veidikegi kiirust lisades algab trampimine, mille käigus selgroog valusaks jääb ning kops- maks omavahel kohad vahetavad. Kõik peale Paadi proovisõidumeeskonna olid sellest aru saanud ja Pirita muulide vahelt välja sõites ei hakanud meile silma ühtegi teist paati. Vaid Tallinki kiirlaev sõitis rahulikult oma teed. Tõsi, hiljem sadamasse naastes väljus sealt üks 49 jalane purjekas, kuid nii suurele kolakale ei tee väike torm midagi. Proovisõiduks sobis ilm suurepäraselt, sest sileda veega ja ilusa ilmaga sõidavad kõik paadid hästi, erinevused tulevadki esile ekstreemsemates situatsioonides, lisaks kujutasime kõik vaimusilmas ette ekstreemspordikanalitelt nähtud kaadreid suurte kummikatega lainetel hüppamisest. Meeskonda kuulusid allakirjutanu ja Paadi peatoimetaja Randel ning erikülalisena Endrik Tõnsberg, kel olemas pikem kummipaadi kasutamise kogemus. Endrik on varsti kümme aastat kasutanud Brig Baltic 380 paati, lisaks kuulub ta potentsiaalsesse sihtgruppi, sest käib sukeldumas ja organiseerib allveekalastajate üritusi.
Proovisõidul käitus Brig 500L uskumatult hästi, justkui ei olekski tegemist viiemeetrise, vaid kolmandiku võrra suurema alusega. Oma pikkuse kohta on Eagle 500L üsna lai (230 cm) ja ilmselt annab stabiilsust ka pikalt põhja peale kiilu kohale paigaldatud 100- liitrine kütusetank. Hea juhi käe all oli sõit väga stabiilne, laine ei mõjutanud paati ülemäära palju. Laineharjalt lendu ei saanud me alust kordagi, kuid ega me väga tõsiselt üritanudki. Külglaines sõites õnnestus vahepeal ka täisgaasil sõita, vastu paarimeetrist lainet tuli aga juhil aktiivselt gaasihoovastikuga tööd teha. Paadi süvis ilma mootorita on vaid 20 cm, mis tähendab, et väga sügavat V- põhja ei saaks nagu olla ning ainult tehniliste andmete põhjal otsustades võiks eeldada, et lainega põrutab paat päris palju. Reaalsus oli vastupidine: V- põhi on üsna sügav ja laineharjalt kukkudes oli põrutus ootamatult väike. Oma osa matsu vähendamisel on kindlasti istmepatjadel, kuid ainult need ei päästa. Julgelt võib öelda, et Eagle 500L plastpõhja kuju on inseneridel hästi õnnestunud, ahtripingil ei olnud põrutust üldse tunda, vööris oli see loomulikult suurem, kuid kindlasti väiksem kui nii mõnelgi plastikust suguvennal.
Paadiga oli hea laines manööverdada ja siin paistavad silma ka kummika parimad omadused tormis: kuigi lained olid üsna kõrged, ei tekkinud kordagi tunnet, et need võiks paadi ümber lüüa. Tootja lubab Brig Eagle 500L varustada kuni 90 hj mootoriga ja soovituslik võimsus on 75 hj. Proovisõidupaadile oli külge kruvitud vaid 60 hj otsesissepritsega kahetaktiline, kuid sellest jäi ilmselgelt väheseks ja hing ihanuks rohkem võimsust. Laine lugemisega tuli see mootor küll toime, kuid meil oli lubatud kaheksast inimesest pardal vaid kolm. Kas soovituslikust väiksema mootoriga annab sõitu nautida ka täislastis paadis, on küsitav. Hiljem siledal jõel fotosessiooni jaoks täisgaasil kihutades jäi samuti tunne, et paat kannatab palju suuremat kiirust ja lõbus hakkaks siis, kui ahtris galopeeriks vähemasti paarkümmend hobust rohkem. Samas, purjetamistreener ilmselt rohkem võimsust ei vaja.
Turvatunnet hindasid kõik testijad kõrgelt, sest vaatamata kahemeetrisele lainele, ei tundunud paadis ohtlik. „Kui roolis lollusi ei tee, saab igal pool iga ilmaga käidud,” kommenteeris Randel. Turvatunde hinne oleks ehk kerkinud veel punkti võrra, kui paadi varustus olnuks veidi teistsugune. Eagle 500L pontoonidel on nimelt kinnihoidmiseks mõeldud aasad, kuid see ei paista olevat eriti hea lahendus. Esiteks on need väikesed ja pontoonile nii ligidal, et sinna on raske käsi sisse toppida, ohuolukorras kiirest haaramisest ei ole aga juttugi. Lisaks algavad käepidemed sellisest kohast, et vööripingil olles tuleb nendeni jõudmiseks käsi pikalt välja sirutada. Kõik testijad leidsid, et harjumuspärane köis pontooni peal oleks parem lahendus. Kinnihoidmiskohti oli üldse vähe, lisaks aasadele leidsime paadi juhikonsooli külje pealt ühe toru, mis asus aga kohast, kus seda reaalselt kasutada on võimatu või siis äärmiselt ebamugav. Mingil põhjusel ei ole Brigi insenerid tahtnud toru panna ka tuuleklaasi peale ja kõikuvas paadis tundsime sellest tõsiselt puudust.
Kõige tagasihoidlikumaid hindeid teenis juhi töökoht, kuid selle põhjuseks võis olla testimeeskonna liikmete suur kasv. „Veidi kitsas suurele mehele, konsool on liiga süles,” leidis Endrik ja temaga nõustub sama kasvu allakirjutanu. Randel lisas, et kinni hoida ei ole kuskilt, istuda on nadi ja tuuleklaas pigem segab. Meie jaoks liiga väike juhikoht ei pruugi seda aga olla keskmist kasvu inimesele, seega tasub alati ise järele proovida. Olukord läks tunduvalt mõnusamaks kui selgus, et istuda saab ka tooli seljatoe peale ja siis jäi targakaare kinnituspost veel mõnusalt selga toetama. Ikkagi tuleb öelda, et päris mugavat asendit ei leidnud me ei istudes ega ka püsti seistes.
Brigi peetakse kvaliteetseks paadiks ja sellega nõustub ka testgrupp. Ainult üks „aga” jäi hinge närima. Roolist tugevalt kinni hoides ja seda liigutades paindus läbi roolikonsooli sein. Et rool on ainus asi, millest juhi töökohal kinni hoida, tekkis küsimus, et kas plastik ikka peab koormusel vastu? Rool ise oli aga väga hea ja kvaliteetne. Allakirjutanul oli etteheiteid ka Evinrude käigupuldile, millel on liiga pikad tühimikud, mis segavad sujuvat manööverdamist. Näidikupaneelil oli kolm kella, mis näitasid mootori pöördeid, trimmi asendit ja seisu kütusepaagis, võinuks olla ka kiirusenäidik. Et seda ei olnud, usume Brige Eestis müüva firma Thore juhi sõnu, et kahe inimesega pardal on selle paadi kiiruseks mõõdetud 36 sõlme. 60 hj mootori kohta on see hea tulemus ja võib vaid ette kujutada, mis juhtuks maksimaalse 90 hj mootoriga – üsna tõenäoliselt võiks kätte saada ka 45 sõlme.
Varustuse miinuspooled lugesime ette, nüüd ka plussid. Täispuhutava paadi kohta on Brigis üsna palju panipaiku, neid võib leida iga istme alt. Roolikonsooli külje pealt leidsime omalaadse süvendi, kuhu mahub sisse viis 0,33 liitrist joogipurki ja seejuures nii täpselt, et lainetes sõites need välja ei kuku. Pärast saime teada, et avaus on mõeldud hoopis tulekustuti jaoks… Vööris oli ka üks topsihoidja, kuid selle otstarve jääb suhteliselt arusaamatuks. Ahtris olid mõlemas pardas knaabid ja lisaks kaks nö veesuusaotsa kinnitamise konksu. Miks neid on vaja mõlemasse pardasse, jäi arusaamatuks, aga need ei sega ja küll küllale liiga ei tee. Väga hea, rulliku ja kiirkinnitusega, on vööriknaap ning vägagi positiivne on vööris asuv rullik, mille abil saab ankrut või purjetamismärke välja võtta nii, et otsad vastu pontooni ei hõõru. Eagle 500L on varustatud ühe konsooliga, varustusest väärivad veel esiletoomist targakaar ja automaatne pilsipump. Sellise varustusega paadikomplekti hind on ligikaudu 250 000 krooni.
Kokkuvõtteks
Eksistentsiaalsed küsimused said proovisõiduga vastuse, kõvapõhjaline kummikas sobib kõigile eespool nimetatud sihtgruppidele hästi. Lisandusid aga inimesed, kes ilmast ei hooli ja tahavad merel käia just siis kui pähe tuleb. Brig Eagle 500L tuleb oskaja juhi käe all tõenäoliselt toime ka sellise tormiga, mis maa peal puid murrab. Ekstreemsed vallatused tormisel merel on selle paadiga lubatud – vahuse mere lainetel hullamas käia on temaga mõnus.
Brig on Ukraina päritolu ettevõte, mille toodangut müüakse ja hinnatakse vähemalt 36 maailma riigis. Mudelitel on kolm erinevat suunda, valikust võib leida kokkupandava põhjaga täispuhutavad, tugeva põhjaga täispuhutavad (nn RIB tüüpi paadid) kui ka professionaalseks kasutamiseks mõeldud mudelid. Proovisõiduks kasutatud Eagle kuulub kõvapõhjaliste hulka, kokku on Eagle perekonnas neli erinevat mudelit.