Ligi aasta tagasi, vahetult pärast Pärnu Jahtklubi hooajalõpu üritust, külastasid Pärnut Baltic Sprint Cupi peakorraldajad ja idee autorid Henning Rocholl ja Alan Green. Uudis suure avamereregati lõpetamisest Pärnus levis kulutulena, nagu ka mitmesugused kuulujutud Pärnu Jahtklubi liigväikesest sadamast ning ulmeliselt suurtest jahtidest. Praeguseks on regatt läbi, jahtklubi sadam nägi finišijärgselt välja täpselt nii nagu üks korralik marina välja peab nägema – pilgeni kauneid jahte täis, ning kõikidel kaasalööjatel on sündmusest vaid positiivsed mälestused. Nii ka allakirjutanul.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kutsuti mind regatile kaasa sõitma vahetult pärast seda kui olime Euroopa kõrgeima mäe, Elbruse, tipust alla laskunud ning pisikeses Kaukaasia mägikülas koos kohalikega elanikega edukat ekspeditsiooni tähistasime. Tol hetkel tundus võimalus Eestisse naastes seljakott mägivarustusest tühjaks ning santsukotiks ümber pakkida, üks äärmiselt ahvatlev pakkumine. Loetud päevad hiljem leidsingi end Ventspilsist, keset pikka sadamakaid palistavaid jahte ning otsisin seda ühte, millega järgmised 120 meremiili laineid murda.
Frühstücksdirektor
Frühstücksdirektor ehk Hommikusöögi direktor oli nimi mida minu keel tänaseni väga täpselt hääldama pole õppinud. Lahke kapten selgitas, et sõna tähendab inimest, kes töötab ülemakstud ametikohal ja mitte midagi olulist ei tee. Ehk siis inimene, kelle päevaseks kohustuseks on hommikusöögil nägu ära näidata. Selle sõna võrra on saksa keel igatahes rikkam kui eesti oma.
Hanse 430e on eht- hanselik jaht, mille puhul on lisaks kiirusele ja merekindlusele ka interjööri disainile ja mugavusele mõeldud. Laeva meeskond oli komplekteeritud meie mõistes professionaalidest – tegelikult oli tegemist pool- proffidega, kellel põhitöökohana siiski miski maine amet. Küll tuli aga Niko Baltic Sprint Cupile otse America’s Cupilt ning ülejäänud mehed sõidavad oma igapäevases elus 86-jalase maxi- raceriga. Pidage siis seda „profluseks” või mitte. Olgugi, et õhkkond oli laevas äärmiselt familiaarne ja mõnus, peeti teatud reeglitest siiski kinni – nii jäi minu toodud Wana Tallinn kaptenilaua peale maabumist ootama.
Ventspils
Lisaks „direktorile” püüdsin sadamapildis silmata muidugi ka oma kodusadamast, Pärnust, pärit Tuulet. Paar tundi enne viimase etapi starti olid mehed auväärsel viiendal kohal ja tegelesid foka tagaliigi teipimisega – tugeva tuulega juhtuvat. Meie meeste käest kuulsin ka esimesena kohalikke kuulujutte - Frühstücksdirektor pidavat sobi tegema ja lubatust suuremate purjedega sõitma, sellepärast ka üldarvestuses esimene. „Direktori” pardale astudes mõtlesin, et hoian silmad lahti ja vaatan mis imenippe need mehed siis kasutavad, et nii pikalt teistel eest ära on.
Kohe pardale astudes vabandas murelik kapten, et meeskond võib natukene tujust ära olla kuna neile oli just protest esitatud. Ikka nendesamade purjede pärast. Ning selgitas mulle olukorda:
Frühstücksdirektori näol oli tegemist Hanse 430e seeria esimese paadiga (Boat no. 1), tagantuule sõiduks kohandatud taglasega. Laeva esimene reis oli Saksamaal asuvast tehasest Kopenhaagenisse, Baltic Sprint Cupi starti. Kogu probleem seisnes spinnakeri mastikinnituses – kuna regatil esinesid valdavalt läänetuuled, siis selgus võitja suures osas spinnakerisõidu tulemusena - Frühstücksdirektoril ei olnud võistlusväärtus purjestusega vastavuses. Kuna tegemist oli täiesti uue jahiga ning teise laeva pealt tulnud meeskonnaga, siis ei saa sellist apsakat küll meeste „sobitegemiseks” pidada. Kurb on see, et terve viimase etapi ei olnud kindel, mis „direktorist” saab ja selline olukord on iseenesestmõistetavalt meeskonnale pingeline. Protestikomisjoni otsus vahetult enne Pärnus toimunud autasustamise õhtut muutis Frühstücksdirektori võistlusväärtust 0,7 punkti võtta – naeruväärne kuivõrd pisikese asja pärast niipalju lärmi löödi.
Start – kahekordne general recall
Ärasõit toimus Ventspilsis nagu ka mitmetes teistes vahesadamates, koos orkestri ja paraadiga. Lehvitasime kaldale jäänud pealtvaatajatele ning liikusime aeglase käiguga sadamast välja. Sarnaselt eelnevatele etappidele koosnes ka viimane kahest osast – vastutuulestart ning ligi 8 miiline krüssuots, seejärel ümber poi ja vabalt valitud kursiga finišisse. Start anti merel kella peale ning eelnevalt kalibreeriti kellad kohtunikelaevalt antavate raadioteadete kaudu. Et tegemist oli äärmiselt kiire stardiga – külgtuul 12 m/s, eelmiste päevade tormist jäänud ligi kahemeetrine lainetus – siis saime stardist minema alles kolmanda korraga. Kaks korda kutsuti kogu laevastik tagasi ning start läks kordamisele. Pinget oli õhus tublisti, laevad olid suured, kiirused olid suured, kisa ja karjumine oli võimas ning kohati oli tunne et mastid lähevad sõlme.
Vahetult enne starti tehti üks ühine meeskonna käteplaks – sellega olin ka mina teamis sees. Täieliku saksa keele võhikuna õppisin olude sunnil vajalikud sõnad kiiresti ära. Ei ole vaja pikalt mõistatada kui kapteni käskluse peale mehed valgukiirusel teise poordi ronivad – paudid, halsid, trimmid ja järele andmised said selgeks ja nii õnnestus mul suurem osa etapist üldliidrite paadis täiearvestusliku meeskonnaliikmena kaasa teha. Vastutuuleotsa märgi võtsime neljandana ja neljandana alustasime ka tagasiteed Pärnu kursil, vahetult meie ees Tui tüdrukud ning järel Tuule meeskond.
Teel võidu poole
Kui nüüd tagasi tulla „direktori” võidufenomeni selgitamise juurde, siis mitte midagi erilist need mehed laeva pardal ei teinud. Toimus ju sõit tavalise, alumiiniummastiga seeriajahiga, peal kevlar-süsinik purjed ning kaasas üksainuke spinnaker. Siiski – need mehed ei teinud sõidu jooksul mitte ühtegi viga! Kui lähinaabruses purjetavatel laevadel oli alatihti halsi tulemusena spinn vöörstaagi ümber keerdus ning ühel laeval koguni ribadeks, siis meie sõitsime stabiilselt ja hoidsime kaardile tõmmatud sirget kurssi mööda kõige otsemat teed Pärnusse (mõnede jahtide puhul jäi mulje nagu tahaks nad sõita vahepeatusega läbi Saaremaa). Iga paari tunni järel oli laevas söögiring, plekk-kaussidesse valmistati leiva- ja lihapallide kuubikud, just parajad, et kohe suhu pista – ka minu poolt kaasa tehtud võileivad tükeldasime ühiselt.
Minu ülesandeks oli hoolitseda spinnisoodi trimmi eest, kolme mehe peale vahetasime iga tunni järel vintsi peal olevat soodimeest. Purjega mängiti kõvasti ning selg oli järgmisel päeval vintsi väntamisest kange – hiljem Pärnus Tuule meeskonna „spinni-soodi-vintsi-mehega” naljatasime, et mis kuradi pärast see teine spinnimees koguaeg nii palju ikka järele laskma peab, ta kindlasti mängib selle purjega meelega, et meie saaks rohkem vändata.
Õhtu saabudes tuul vaibub, keskmine 11- 12 sõlmene kiirus langeb 6- 7 sõlmeni. Ajame meeskonnaga juttu. Suhteliselt noortest meestest koosnev punt on koos purjetanud juba 5- 6 aastat, pisut vanem ja suuremate kogemustega on kapten, Jörn Bock. „Me oleme kõik paras punt amatööre,” naljatab mees ise, „ainult Niko on meil proff, aga halb proff, sest ei võitnud America’s Cupi.” Kõige rohkem on sakslastele senimaani Klaipeda meeldinud, just festivali ja suurejoonelise vastuvõtu tõttu. Pärnus on meestel plaan paar päeva peatuda, et siis läbi Gotlandi tagasi Saksamaale purjetada.
Vahepeal tõuseb tuul ning kiirus tõuseb taas üle 10 sõlme. „Maksimumkiiruseks on sellel laeval 13,8 sõlme ja seda on juhtunud kahel etapil,” selgitab Niko seda, miks mehed pinevalt kiiruse näidikut jälgivad, „täna loodame me salamahti uue rekordi teha.” Roosakas taevas hakkab üha enam tumedaid toone võtma ning merele laskub öö. Ka taevast katvad tumedad pilved loovad salapära mööda vett liuglevate jahtide kohale. Tõusev vanakuu kumab Riia lahe kohal ning eemal vilgub Kihnu tuletorn. Mida pimedam on öö, seda suuremad tunduvad kiirused. Väsinud mehed ei lobise enam niivõrd, meie kõrval, vaevalt 50 meetrit kaugemal sõidab samasuguses vaikuses kanadalaste GUNVØR XL, kust kostuvad üle vee kanduvad käsklused: “trim... yield”.
Istun vastutuulepoordis kallutamas, tuul on tõusnud ning kiirused lähenevad 13 sõlmele. Mingil hetkel hõiskab meeskond – uueks rekordiks sünnib 14,1 sõlme. Pimedas öös on tunne nagu laev lendaks. Veel hetk ning justkui suur nähtamatu käsi tõmbab kanadalaste jahil masti peaaegu vastu vett. Mõistmata, mis toimub, kuulen äkitselt meie kaptenit midagi saksa keeles karjumas – pool sekundit hiljem on ka meie mast pea veepinnaga paralleelne. Püüan kallutada, kuivõrd võimalik ning vaatan pea püstloodis alla, kus spinnisoodi mees üks jalg vees meeleheitliku kiirusega vintsi kerib, samal ajal kui kapten karjub: „Trim! Trim! Trim!” Tunnen kuidas külmavärinad mööda selga alla jooksevad. Samal ajal luhvab jaht vastu tuult, laseb pagi purjedest välja – lõpptulemusena ei ei juhtu midagi hullu, isegi spinnaker jääb püsti.
„Wow,” mõtlen, „sellises olukorras päästavad küll ainult kogemused ja hästi kokku töötanud meeskond.” Huvitav on see, et mingisugust hirmu sel hetkel ei tunne, isegi poolest kehast väljaspool poordi rippudes mõtled vaid seda, kas saaks veel midagi teha, et olukorda paremaks muuta. Kiiruserekord ning pagi üle elatud, hakkame õige pea sisenema Pärnu lahte. Varsti suunatakse meie peale prozhektorituli ning raadio teel õnnitletakse finišisirge ületamise puhul. Kojujõudmine on petlik, kauguses kumavad Pärnu linna tuled paistavad veel üle tunni, enne kui muulide vahelt sisse sõidame. Olgugi, et sadamasse sisenedes küsib navigaator minult sügavuste ja hoovuste kohta, purjetavad mehed muulide vahelt sisse nagu oleksid elupõlised pärnakad. Jahisadamas võtab meid esimesena vastu sadamakapten Andres, kell 2 öösel on suurem osa jahte veel tulemata – tema täna öösel magada ei saa.
