Kõik, mis mere ja veega seotud, pakub teadupoolest ühele paadimehele huvi. Nii ka see, mis allpool veepinda – olgu selleks karid, veteelukad või laevavrakid. Kaua sa ikka „tühjalt” vett künnad. Jätkame ajakirjas erinevate mere ja paadisõiduga seotud harrastuste tutvustamist. Miks talvel sukeldumisest? Sellepärast, et üheks kauneimaks vaatepildiks pidavat olema talvised veealused kaadrid meie oma hallhüljestest. Mina ise pole näinud, aga usun neid, kes on.
Randel
Sukeldumisega tõsisemalt tegelema hakates sai peatselt selgeks, et merel sõitmiseks on kindlasti vaja ka oma paati. Alustasin päris pisikesest kummikast, mis algul tundus paras, aga suutis teenida mind vaid ühe suve. Merel käimise huvi kasvas ja nii sai soetatud järgmine kummipaat - Brig B380. See on mind ustavalt teeninud kaks suve. Pole ta mind kordagi alt vedanud ning tänu temale on teoks saanud nii mõnigi põnev sukeldumisretk, vrakiotsimise ekspeditsioon ja laidude külastamine.
Möödunud suvi oli meeldivalt pikk ja päikeseline. Kui ujumiseks oli vesi kohati külm (6-10 kraadi) ja purjetamiseks ehk vähe tuuliseid päevi, siis oli lausa ideaalne sukeldumissuvi. Nähtavus kohati võrreldav lõunamaa selge veega: 15-30m. Seepärast veetsin enamuse vabast ajast ja puhkusest merel sonariga uusi veealuseid objekte otsides, vrakke pildistades ja filmides. Siinkohal panengi kirja paar meenutust hooaja algusest möödunud kevadel.
Sukeldumishooaja avasin 6. mail koos sukeldussõber Janekiga.
Laadisime oma varustuse minu paati – nii palju pole seda seal kunagi olnud: kahe sukeldumise jaoks 4 ballooni pluss 1 decoballoon. Ilm oli soe ja meri vaikne. Põrutasime Miidurannast 8- kilomeetri kaugusele Polarise vraki juurde. Ankru saime esimese viskega vraki peale kinni. Plaan oli teha 2 pikka sukeldumist. Fotoka riskisin siiski kohe kaasa võtta, kuigi olin kaamerat ümbritseva allveeboksi peale äralõhkumist ise kokku liiminud. Samuti oli mul esmakordselt ees HydroOptixi mask, millega, nagu arvata võis, ei suutnud silmad korralikult fookustada. Huvitav oli see, et kui mask näkku pressida, läks pilt uduseks ja kui ninast õhku maski sisse puhuda, läks teravamaks. Kompuutrilt aga väiksemat teksti lugeda ei suutnudki.
Nähtavus oli vees ootuspäraselt hea, 6- 7 meetrit. Hakkama oleks saanud isegi ilma lampideta, valgust oli piisavalt.
Esmalt küllastasime keha kudesid põhja lähedal ümber vraki tiirutades: vaatasime sõukruvi, suurt emakala ja merikilke. Isegi väike WC- pott vedeles seal laudade vahel. Seejärel tegime tiiru tekil ja laeva sees trümmis. Üldiselt on aga vrakk vaatamisväärsetest detailidest lage- paljas puust skelett. Ilmselt on ka mitmed sajad sukeldumised siin oma töö teinud.
Peale 35 minutit hakkas jahe, sest vee temperatuur oli vaid 1 kraad ning kui dekompressioonivaba ajani jäi 1 minut, tulime pinnale. Einetasime, rääkisime juttu, vahetasime balloonid, päike soojendas kehad üles ning tunni aja pärast oli kohe vaja uuesti alla minna, et decovaba piir kiiremini kätte jõuaks. Janek lasi decoballooni 5- meetri sügavusele rippu ja põrutas üksi alla. Nelja minuti pärast olin mina nii kaugel, et hüppasin ka vette. Seekord panin ette tavalise X-vision maski, kuna kella jälgimine oli teistkordsel sukeldumisel olulisem ja sai võrrelda samades tingimustes eri tüüpi maske.
Praegu meenutan, et alla minnes ei tundnud mingit hirmu, sest sõber oli juba ees ja täpselt teada, mis ees ootab. Samas uuele objektile sukeldudes on alati veidi kõhe tunne. Peagi sain paarilisega kokku - ta askeldas seal vist kilkidega või kaladega. Vaatasime veelkord üle kogu skeleti (vähemalt ühelt küljelt oli plangutus puudu) ning Janekil oli aeg üles minna. Ta võttis ankru laudade vahelt välja, andis minu kätte ja läks üles „decosse sitsima”. Mina “kogusin veel lämmastikku” ja vedasin samal ajal ankrut vrakist eemale ning vaatasin ehk hakkab ümbruses midagi huvitavat silma. Kui kell näitas tõusuajaks 7 minutit, läksin ka üles decoballooni otsa aega parajaks tegema. Sellest on natuke kahju, et ma ei jõudnud valmis oma väikest nitroxi ballooni, siis oleks saanud ka kompuutri segu vahetust harjutada. Sügaval käimiseks peab kogu varustuse kasutamine täitsa käpas olema. Ettenägelikult olin võtnud teiseks sukelduseks 1 kg raskust rohkem, sest siis sai kalipsosse rohkem õhku lasta ning ei hakanud külm. See oli ka põhjuseks, miks esimesel sukeldumisel külm hakkas.
Kui meie olime valmis sadamasse naasmiseks, siis paadi mootor ei olnud sellest huvitatud. Ei aidanud ka vaheldumisi nööri sikutamine. Lõpuks tuli hea idee - kavaldame mootori üle: üks hoidis kinni stopperit, mis ei lasknud täis gaasiga nööri sikutada ja teine tõmbas. See toimis.
Kuid ega sadamasse tagasi jõudes ei saanud ju kohe koju minna – päev oli vaja väärikalt lõpetada. Janek tõstis oma bussist välja 2 tugitooli ja grilli. Isegi õlled olid tal olemas, need sai külmas merevees maha jahutatud ja nii maitsvat liha süües, mõtteid mõlgutades ning päikest nautides päev õhtusse saadetud.
26. mail oli plaanis teha teoks üks korralik tehnilise sukeldumise harjutus. Kavas oli pikalt all olla ja üles tulles lülitada kompuuter teise segu peale. Teise ülesandena tahtsime tähelepanelikult üle vaadata terve vraki, et hiljem sellest pilt joonistada. Harjutamiseks sobis vrakk Christine, mis asub umbes 27- meetri sügavusel. Esmakordselt oli mul sukeldumisel kaasas 4- liitrine lisaballoon EAN50 nitroxiga.
Kuid kõik ei läinud sugugi nii nagu eelnevalt plaanitud.
Kõigepealt unustas Peep, kellega pidime koos sukelduma, maha fotoaparaadi filmi, lestad ja raskusvöö ning mina suutsin lisaks sellele ära kaotada ballooni kraani sees käiva yoke adapteri. Meie üritus ähvardas juba ära jääda, kui selgus, et sel samal ajal ning sama vraki peal on sukeldumas soomlased. Kihutasime kähku sinna. Kuid mitte ühe paadiga, vaid ikka kumbki uhkelt oma paadiga. Paraku soomlastel yoke adapterit laenata polnud, anti terve din regulaator. Sellega oli aga see häda, et võõra „reguga” on mul raske normaalselt sukelduda, õhukulu suureneb oluliselt.
Veel kuulsime, et nähtavus on alla meetri, kuna aga ankur oli vrakile visatud, ei saanud me mujale ka minna. Peale selle olid Peebu ja soomlaste paadi ankruköied omavahel sassi läinud, nii et Peep pidi käima neid all harutamas ning ankrut lahti tegemas. Samal ajal viis tuul tema paati aina kaugemale. Sõitsin oma paadiga sellele järele ja vedasin tagasi, kolmandaks lüliks paadirongile ulpis järel veel dekoballoon. Soomlastest sukeldujad said aga tänu meie ebaõnnele lisaatraktsiooni: pildistasid mõnuga kogu askeldamist, kuni said oma ankru kätte ja lahkusid. Selleks ajaks oli päike juba üsna madalal ja 25 meetri sügavusel seega kottpime.
Ajasin varustuse selga ja läksime alla. Kuid nähtavus polnudki nii halb, ligi 4 meetrit. Ankur lebas vraki vööris kalavõrkudes, sealt suundusime ahtri suunas. Vaatasin üle Christine rooliratta, mootoriruumi ja teised detailid. Laeva keskosas vasaku parda pool on plahvatusest suur auk. Ahtri võrkudes oli näha omapäraseid kalu, kuid lähemalt neid uurida ei saanudki, sest meie pilku köitis agaralt võrgus siplev suur kala, kes vajas meie meelest hädasti abi. Võtsin noa ja hakkasin võrke puruks lõikama, Peep näitas valgust. Vabastusoperatsioon võttis üsna kaua aega, kuna kala oli ennast väga põhjalikku jamasse mässinud. Lõpuks saime tundmatu kala lahti ja ta vomples uimaselt minema. Igatahes, kui ta elama jääb ning me taas kord meres trehvame, tuleb tal meie 3 soovi täita.
Siis kustus Peebul äkitselt lamp ära ning varulampki tõrkus töötamast. Ta näitas, et läheb üles. Ujusin ees tagasi ankruköie juurde, et ta üles saata ja ise ankur lahti päästa. Nagu kalagi, nii oli ka ankur võrkudes kinni ning selle lahti saamiseks oli vaja kasutada nuga. Õhku oli järel veel 50 baari, võõra manomeetri näidus ei saanud kindel olla. Kui võrgu puruks sain, võtsin ankru pihku ja hakkasin vrakist eemale vedama. Kuna ma ei teadnud, kas vraki ümber on ka mingit kola, kuhu see võiks kinni jääda, siis hoidsin ankrut mõnda aega käes. Sellise raskusega on aga ujuvust suhteliselt raske paika saada ja nii ma siis kõikusin üles- alla 7- 15m vahel. Viimaks lasin ankru põhja ja vahetasin õhu 50% hapniku vastu. Tahtsin ka kompuutri ümber lülitada, aga see pagan ei lasknud, sest PO2 tase ei olnud normis, kuna olin tõusukiirust ankruga jännates ületanud. Tühja kah, sitsisin siis oma ette nähtud 4 minutit dekos ära ja tulin pinnale. Vaatan, Peepu pole. Ehmusin ära, sest minu arvestuse järgi pidi ta ammu pinnal olema. Igasugu mõtteid jõudis peast läbi käia kui ta lõpuks välja ilmus. Ka tema oli dekos “istunud”, sest oli enne mind kaks korda all käinud köisi harutamas.
Tagasitee oli lõbus. Sõitsime kõrvuti kahe paadiga, peas mõtted veidi erilisest sukeldusest. Enne sadamat veel rõõmsalt üks auring ja kaldale jõudes leidsin taskust üles ka oma kadunud yoke adapteri.
Rohkem jutte ja pilte sukeldusteemal saab näha koduleheküljelt: meelis.pri.ee/diving
Uuel aastal uued seiklused.
Terminid:
Dekompressioon(tõbi) – sügavast veest pinnale tõustes organismi rõhu alt vabanemise käigus toimuv aktiivne verre imendunud lämmastiku eraldumine (umbes nagu Coca-cola pudelit avades süsihappegaasiga). Dekompressioon on äärmiselt ohtlik - kui tõusmisega kiirustatakse, võib veri põhimõtteliselt „keema minna”. Selleks otstarbeks tehakse pinnale tõustes peatusi, et lämmastik saaks rahulikult verest eralduda. Teatud sügavusel vahetatakse ka balloonides hingamissegusid, hingates pinna lähedal sageli 50, 80 või 100%-list hapnikku (deco-balloonid).
Polaris (Raa) - purjekas ehitati 1917. aastal Koivistos Soomes. Laev kandis nime "Polaris" kuni aastani 1938, mil ta müüdi Eestisse, kus sai uueks nimeks Raa. Kinnitamata andmetel uppus Raa 8. augustil 1941 pommiplahvatuse tagajärjel. Praegu lebab Raa Aegnast edelas 26 m sügavusel.
nitroxi balloon – gaasisegu, mis koosneb lämmastikust ja hapnikust
Christine – asub Aegna saare lähedal 27m sügavusel. Uppus 1943. aastal miine traalides.
Din regulaator – õhu voolavuse regulaator (kasutatakse nii DIN kui yoke süsteemi).
