Kasutaja:
Salasõna:
 
Avaleht Arhiiv Tellimine Kontakt Avalda arvamust  
Sisukord
Uudised  
E-Power  
Paadimaks  
Eesti merendus - usutlus Tarmo Kõutsiga  
Ehitatud Eestis: Alunaut  
SLK uus parvlaev Muhumaa  
Meremess 2010  
Helsingi paadimess  
Sündmus: Muhu Uisu kiilupuu langetamine  
Reisijutt: Pöidlaküüdiga ookeanile  
Suund Melges 24 MM-le  
Käsmu Meremuuseum ehitab viikingilaeva  
Rumm ja Briti laevastik  
Külli rida  
Hakkame koos paati ehitama!  
Proovisõit: sõit jääga  
Ice BloKart kogub populaarsust  
Merekool: Purjed  
Näpunäitenurk: Merel on mõnus vol.3  
Tunne ennast merel turvaliselt!  
Paadiost: Väljastpoolt Euroopat sobiva paadi toomine - kuidas on see võimalik?  
Kuressaare Merepäevad  
Kambüüsis: Kevadine suitsulõhe meega  
Rumm ja Briti laevastik
Tekst: Kalle Kuus


Splice the mainbrace!

Rummi kõigile!

Rummi peetakse aegadest aegadesse kõigi meresõitjate poolt heaks mereliseks joogiks. See traditsioon sai alguse Inglismaalt Royal Navy (sõjalaevastiku) pikaajalisest rummitarvitamise ajaloost!

Aastatel 1600-1700 tarbiti maailmas alkoholi suhteliselt palju! Maamehed jõid õlut ja viina, lõunapoolsemad rahvad veini, aga armees marssijad ja laevastikus rassijad - purjetajad - toimetasid oma töid ja tegemisi pidevas kanges alkoholi uimas!

Britannia laevastiku algne jook oli õlu, teateid on sellest juba 15. sajandist. Nii õlut, kui ka vett säilitati laevades puutünnis. Pikkadel mereretkedel läksid mõlemad aga kätte halvaks. Vesi muutus limaseks ja halvasti lõhnavaks, kui seda joodi, hoiti sõrmedega nina kinni. Õlu omakorda läks kiiresti hapuks. Reeglina joodi enne ära õlu, jäeti seda alles aga sedavõrd, et hiljem sellega vee maitset segamise teel veidi parandada. Kui laevas oli veini, kasutati ka seda vee parendamiseks. Ookeani kalurid, näiteks troopilistes vetes, teevad seda veel tänini. Muuseas meremeeste algupärane päevanorm oli toona 1 gallon ehk siis 3,8 liitrit õlut! Õlu halb säilivus ja ka laevade trümmiruumide väiksus tingis lõpuks selle, et Admiral Blake võttis 1650. a. laevastikus kasutusele esialgselt brandy.

Jamaika rumm

1655. a. peale Jamaika hõivamise lõpetamist, vahetati õlu Admiral Pennin`i poolt lõplikult välja tema kõigil 38 alusel. Kuid miks just rumm? Aga sellepärast, et Jamaikal ei tuntud sellal õlut, veini ega brandyt. Oli ainult rumm. Nii täidetigi laevade tünnid vee ja rummiga ning mehed said õlu ja brandy asemel oma igapäevase rummiannuse.

Rummi kasutus merel ja ka mujal kasvas kiiresti. Piraadi- ja kaaperlaevad ajasid toona head rummiäri. Umbes 1731. a. aga määrati laevastikus rumminormiks üks pint ehk 0,57 liitrit mehe kohta ja 0,5 pinti jungadele. Rummi lisaportsuga premeeriti meeskondasid selle hea töö eest!

Grokk

Kuna rummi annused olid liiga suured, polnud ka ime, et meeste pidevast joobes olekust tekkis kuritegevus ja suurenes nn. „tööõnnetuste“ hulk. Admiral Edward Vernon püüdis olukorrast leida väljapääsu ja andis 1740. a.korralduse segada ühele rummi pindile neljandik osa vett ja käsu: pool päevanormi anti kätte keskpäeval ja teine pool õhtul!

Rumm ja vesi segati admirali käsu kohaselt samasuguses tünnis, kus oli tavaline joogivesi, vahiohvitseri valve all otse tekil. Veetünni kaas löödi pealt ära ja kõige paksema koha peale tehti märk - sellest kõrgemal ei tohtinud segatav vesi olla. Ülejäänud pidi olema rumm!

Vahiohvitser oli ka valvajaks, et groki jagamine igati aus olnuks! Tünni põhja jäänud groki ülejääk valati aga merre?!

Grokki anti madrustele, allohvitserid ja kõrgemad ohvitserid nautisid puhast rummi edasi. Admiral Edward Vernon`il oli komme halva ilmaga kanda kõvast ja kangest õliriidest vettpidavat laevamantlit. Sellise kanga nimi oli inglismannidel „grogram“. Ja sellist mantlit kandvat admirali hakati kutsuma „Old Grog“, veega lahjendatud rummi aga õige pea teadagi vana admirali järgi grokiks! Rummi ja vee segu vahetus ajapikku apelsinimahlaga. Groki kogused vähenesid ja õhtune grokk jäi lõpuks hoopis ära.

Rummi toodi laeva ja hoiti suurtes pudelites ja ka tammevaatides. Ka groki segamistünn tegi läbi muutuse: selleks sai madal tammepuust nõu, mille ülaservas oli ilustustega võru, nagu naistel kaelakee. Nõu küljel aga suur messingist plaat kirjaga „The King - Good Bless Him“, mis teadagi pidi olema aina poleeritud ja särama. Aastatega on King ära vahetatud Queen`iks…

Rummigroki joomise rituaal näeb ette, et seda tehakse palja peaga, austusest valitseja vastu ja valitseja auks.

Rummigrokk ise oli kasutuses üle 200 aasta. Toona kuulis iga päev Royal Navy laevadel purseri vile häält ja käsklust: „Up Spirits!“

Rummikoguste vastased arvamused aga muutusid aastakümnete vältel aina tugevamaks. Eriti just päevaaegsete alkoholiannuste pakkumist laevastiku noortele meestele hakati pidama moraalituseks. Ameeriklaste laevastikus loobuti rummist 1862. a. ja sellest ajast tänaseni on neil keelatud alkoholi kasutamine laevadel. Aastal 1970 sai alguse Inglise Alamkojas „suur rummiväitlus“, mille tulemusena keelustati ka Royal Navys alkoholi kasutamine. See on siis 108 aastat yankidest hiljem!

Admiraliteet liitus üldise arvamusega, tõsi, hoopis eri põhjustel…

Nimelt kaasaegse sõjalaevade tehnilised seadmed vajavad nende kasutajatelt selget pead!

Õlle jagamine lõpetati aastal 1831, aga veini kasutati veel pikka aega. Seda loomulikult siis, kui seda oli võimalik meresõitudel hankida. Õlu toodi tagasi Royal Navy laevastikku teise maailmasõja ajal. Mõned mehed jätsid isegi oma rummiannused kasutamata, juues hoopis õlut.

Black Tot Day

Viimast rummigrokki 1970. a. juulikuu viimasel päeval ja viimast purseri vilet ja käsklust “Up Spirits“ võeti vastu Royal Navy laevadel suure kurbusega. Mehed kogunesid vile peale rummijärjekorda tammetünni juurde aeglaselt, mõnel oli must käepael käsivarde seotud nagu matustel. Grokki jagati ja joodi vaikides ning rummikruusid heideti seejärel merre. Tammest rummitünn messingplaadiga, millel kiri: „The Queen - God Bless Her“ kanti pidulikult rivitrummide rütmi saatel aluse ahtrisse ja „sängitati“ merre 21 suurtükilasu kaikudes. Päev sai nimeks: „musta joogi päev“, mil vanad teenekad meresõdalased said kogeda, kuidas laevastikult riisuti üks siiani püsinud tugevamaid traditsioone. Päev sai palju tähelepanu ka maismaal. Postkontorites näiteks võeti kasutusele „Last Issue of Rum“ eri-tempel.

Admiral Nelsoni veri

Rummil oli laevastikus ka oma eriline lembenimi: „Nelsoni veri“.

Kui Admiral Lord Nelson sai 1805. a. Trafalgari lahingus surma, ei tahetud teda vanade tavade kohaselt sängitada merre, vaid tema säilmed otsustati tuua matmiseks Inglismaale. Mingeid külmkambreid toona alustel ei olnud ja Lord Nelsoni säilmed otsustati panna säilituseks rummiga täidetud tünni. Legendi järgi sai meeskond teada, et tünnis on rumm ja jõi selle ära enne Inglismaale jõudmist. Admiral Lord Nelson`i säilmed aga säilisid rummist läbiimbununa muldasängitamiseni.

Ohvitseride joogid ja etikett

Tavaliselt tarvitasid ohvitserid söögikordade ajal veine. Ennelõunane ohvitseridemessi jook oli Gin-tonic. Õhtune Rum ja Brandy. Lõunasöögi järel maitsti portveine. Kui kõik olid saanud lõunasöögi järel enda ette veiniklaasid, asetas stuart seejärel portveini karahvini messi kõige vanema ohvitseri ette. See omakorda ulatas karahvini oma vasakut kätt istuvale kaaslasele, kes valas portveini kõigepealt endale, seejärel saatis karahvini endast vasemal istujale edasi… Igaüks pidi ainult endale veini valama. Nii tegi karahvin kogu lauale möödapäeva tiiru peale, jõudes lõpuks tagasi kõige vanema ette, kes valas endale nüüd viimasena klaasi. Kõik see valmis, peab etiketi järgi järgnema „Loyal Toast“. Messi vanim ohvitser tõuseb ja ütleb: „Gentelman, The Queen“, kõik tõusevad ja vastavad: „The Queen“ ning naudivad esimest sõõmu klaasist…

Niisiis: „Loyal Toast“ juuakse seistes!

Klaase laevas, ükskõik mis põhjustel, aga kokku lüüa ei tohi! Vana uskumuse kohaselt klaaside kokkulöömise helin toob kaasa mõne meremehe hukkumise…

Splice the mainbrace!


 
Ajakiri Paat on nüüd ka Facebook'is. Külasta meid aadressil http://www.facebook.com/AjakiriPaat


 
Copyright © ajakiripaat.ee 2006 - 2021