Kasutaja:
Salasõna:
 
Avaleht Arhiiv Tellimine Kontakt Avalda arvamust  
Sisukord
Uudised  
E-Power  
Paadimaks  
Eesti merendus - usutlus Tarmo Kõutsiga  
Ehitatud Eestis: Alunaut  
SLK uus parvlaev Muhumaa  
Meremess 2010  
Helsingi paadimess  
Sündmus: Muhu Uisu kiilupuu langetamine  
Reisijutt: Pöidlaküüdiga ookeanile  
Suund Melges 24 MM-le  
Käsmu Meremuuseum ehitab viikingilaeva  
Rumm ja Briti laevastik  
Külli rida  
Hakkame koos paati ehitama!  
Proovisõit: sõit jääga  
Ice BloKart kogub populaarsust  
Merekool: Purjed  
Näpunäitenurk: Merel on mõnus vol.3  
Tunne ennast merel turvaliselt!  
Paadiost: Väljastpoolt Euroopat sobiva paadi toomine - kuidas on see võimalik?  
Kuressaare Merepäevad  
Kambüüsis: Kevadine suitsulõhe meega  
Paadimaks
Autor: Pekka-Paavo Kesküla

Selle aasta algusest kehtib Tallinnas paadimaks. Või peaks kehtima. Et kas siis nüüd ikka kehtib? Üheltpoolt justkui jahh – selline määrus on Tallinna Linnavalitsuse poolt vastu võetud küll. Maksuobjektina on seal selgesõnaliselt märgitud siis 4 kuni 12 meetri pikkused paadid, jahid ja kaatrid, edaspidi nimetatud kui väikelaevad. Maksukohuslaseks on märgitud tehnilisele ülevaatusele kuuluvate eelpoolnimetatud väikelaevade omanikud. Lisaks märgime siis ka täpsuse huvides ära, et maksumäära arvestatakse kalendriaastas ja selle suurus on 500.- krooni iga algava poole meetri kohta kogu väikelaeva pikkuses kalendriaasta kohta. Ning et maks tuleb jooksva kalendriaasta eest tasuda koheselt, kuid mitte hiljem, kui jooksva aasta 01. maiks. Maksuhalduriks on märgitud Tallinna Transpordiamet.

No heakene küll – üheltpoolt on ju maks kehtestatud. Vildakalt küll, kuid olemas. Maksu planeerides võib ju arvata, et taheti üht – nimelt on linnakassasse selleks aastaks paadimaksu laekumisest planeeritud 10 milj. krooni – välja kukkus aga nagu alati. Täna kuulub selliselt maksustamise alla vaid mõned(kümned) alused Tallinna linnas. Nimelt esiteks ei ole väikelaevadel täna enam ülevaatuskohustust. Ülevaatusel peavad küll käima laevad, kuid nende alaliigi nimetus on hoopiski alla 12-meetri pikkused laevad. Väikelaev, mida kasutatakse vaba aja veetmiseks samas selle mõiste alla ei käi ja ülevaatusele ei kuulu, sest laeva kui sellist kasutatakse majandustegevuseks. Lisaks on kohalike maksude seaduses ja meresõiduohutuse seaduses väikelaev määratud erineva pikkusega. Segadus missugune.

Ning ka küsimusi on tekkinud palju. Miks siis ikkagi üle 4m pikkused väikelaevad vaid? On ju olemas ka väiksemaid paate-veesõidukeid – millest siis nüüd selline vahe? Ja miks piirduda vaid 12 meetriga, kui Pirita kai ääres seisab neid pikemaidki omajagu? Ja kustkohapealt tuli selline summa – 500.- poole meetri eest?

Lisaks on vastamata endiselt põhiküsimus – miks ikkagi selline maks kehtestati? Selge on see, et Tallinnale on täna, rohkem kui kunagi varem, raha tarvis – seda oskab ilmselt iga vähemagi empaatiavõimega inimene meie uudistest ka ridade vahelt välja lugeda. Aga sellepärast ei saa ju ometigi mingi suvalise valiku alusel välja valida mingi rühma inimesi, kelle rahakotist nüüd otsustatakse probleemile leevendust leida? Tallinna Linn vihjab maksu kehtestamise juures õiglusele võidukäigule ja luksusmaksule. Nii et paadi omamine oleks justkui luksus ja selle eest tuleb linnale lõivu maksta? Kummaline küll, aga kui paatide puhul üldse mingistki luksusest rääkida saab, siis enamjaolt ikka üle 12 meetri pikkuste merealuste puhul võiks see ehk kuidagigi kõnealla tulla. Paat oli ja on meresõiduvahend ja on olnud seda juba aastatuhandeid. Nõukogude Liitu kuulumise ajal tehti paadiomamine inimestele nii keeruliseks, raskeks ja ebamugavaks, et vahepeal on pea terve põlvkond pidanud merest eemale jääma. Ju on see soov linnaisadel endine. Järelduse saab sellest teha ühese – ei austata Tallinna linnas ei merd ega inimesi. See linn, mis oli tänaseks teadaolevalt esmaasustatud juba pea 5500 aastat tagasi, ei ole tekkinud siia mere kaldale mitte niisama. Sadam ja kaubateed on olnud äärmiselt tähtsal kohal Tallinna kujunemisel üheks Hansatee idakaubanduse mõjukamaks keskuseks . Täna on Eesti pealinnal ja suurimal linnal kui mitu munitsipaalsadamat? Tervelt 1! Tõesti – ei ole trükiviga, justnimelt ÜKS! Ja seegi paraku mitte Tallinna linnas, vaid...? Kus? Aegna saarel!!!

Ka ainsa slipi Linnahalli juures, kustkohast oli võimalik paati vette lasta sulges linn eelmisel aastal. Ja seda ettekäändega, et kalamehed olla liiga palju prahti maha visanud! Kui linn oleks prügikastid slipile lähedale paigutanud, oleksid ehk need paar jäätisepaberit ka sinna jõudnud – rohkem suuremat prahtisealkandis silma ei hakanud, mida paadiomanikega seostada oleks saanud. Aga kurb fakt on see, et Tallinnast täna paadiga merele ei saa!

Laekuvast paadimaksust lubas linnavalitsus arendada edasi veepolitsei tegevust, soetada päästeametile uut tehnilist varustust ranna¬alade ohutumaks muutmiseks, lisaks võimaldavat paadimaks korrastada muule ja kaisid. Noojahh – ilus jutt, kuid näiteks 2010. a. Tallinna eelarves ühtegi sellist kulurida silma ei hakka. Tulu maksust on aga eelarvesse sisse arvestatud – ja seda tervelt 10 miljoni krooni jagu.

Kogu selle tohuvabohu valguses on Tallinna Linnavalitsus ka ilmselt ise aru saanud, et selliselt seda maksu täna paadiomanikelt kätte saada ei õnnestu. Seega mõistlik oleks mängureegleid muuta. Ja seda tehtigi, esitades Vabariigi Valitsusele kohaliku maksude seaduse § 9 muutmise seaduse eelnõu. Selles soovitakse Tallinna Linnavalitsuse poolt muuta kohalike maksude seaduse lõikeid 1 ja 2 ning sõnastada need järgmiselt: Paadimaksu maksavad liiklusregistrisse kantud kuni 24 meetri pikkuste veesõidukite omanikud. Paadimaks tasutakse veesõiduki asukohajärgse omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks. Veesõiduki asukohaks loetakse maksustamisel veesõiduki omaniku rahvastikuregistri järgne elu- või äriregistrisse kantud asukoht. Lisaks hõlmas muutmiseelnõu ka seda, e t lõigetes 4, 5 ja 6 asendatakse sõna „väikelaev“ sõnaga „veesõiduk“.

Maakeeli siis on asja mõte järgmises. Kuna täna väikelaevadel ei lasu ülevaatuskohustust ja sellega ei saa KOV ka kusagilt infot maksustamise alla kuuluvate väikelaevade kohta, siis otsustati see punkt ära muuta ning nüüdsest saab julgelt maksu küsida kõikide registreerimise alla kuuluvate väikelaevade eest, sest sellised andmed on liiklusregistrist kättesaadavad. Lisaks pandi kohe ka kirja põhimõte, millisel puhul väikelaeva omanik maksu maksma peab – nimelt rahvastikuregistri järgse elukoha või eäriregistrisse kantud ettevõtte asukoha järgi. Seega kui Tallinnas elaval inimesel on Saaremaa maakodus või Võrumaal Lämmijärvel registreerimise alla kuuluv väikelaev, kuulub see koheselt maksustamise alla – vaatamata sellele, et see laev ei külasta suure tõenäosusega kunagi Tallinna linnale kuuluvat Aegna sadamat või ei kasuta kunagi mingit muud linnale kuuluvat merega seotud infrastruktuuri (kui see kunagi loodud peaks saama). Ning kuna erinevates õigusaktides on väikelaeva mõiste väga erinevalt kirjeldatud ja seoses sellega võib tulevikus ette näha erinevaid vaidlusaluseid juhtumeid, ellimineerida antud probleem sellega, et nimetada neid kõiki veesõidukiteks. Sellise kohalike maksude seduse muutmise seaduse eelnõu kehtestamine panebki kõikidele Tallinnlastele automaatselt kohustuse tasuda oma aluselt maksu, ise vastu saamata praktiliselt mittemidagi. Vihjed „õiglase“ luksuse maksustamise õigustamisele ja Keskerakonna Noortekogu liikme, partei käpiknuku Priit Kutseri demagoogiast kubisevad katsed ajakirjanduses tähelepanu eemale juhtida meie mere- ja rannatraditsioonide sihikindlast väljasuretamisest on ehe näide meediaga manipuleerimisest. Enamus paadiomanikke, kelle „Kasse“ maksab uuest peast suurusjärgus 15 000.- krooni, peaksid selle pealt paadimaksu maksma ca 4500.- krooni aastas? Vanemad pruugitud paadid maksavadki heal juhul vaid aastamaksu jagu. Ja millisest luksusest me siin räägime, kui enamus inimeste köögimööbel maksab kordades rohkem, kui meil eestis väheste paadiomanike keskmised paadid? Kogu selle „jampsi“ (muuks ei saa ometigi seda paadimaksu nimetada) vastu on algatatud ka hulgaliselt vastuaktsioone. Tõsi – liitunud nendega on täna vaid vähesed. Kõige radikaalsemalt meelestatud paadiomanikele oli see viimane piisk Tallinna linnajuhtimise karikasse ja nemad asusid nii ennast kui ka oma ettevõtteid Tallinnast välja registreerima. MTÜ Eesti Paat ja Kipper.ee koguvad allkirju paadimaksu vastu. Algatatud on ka eelnõu paadimaksu tühistamise asjus. Linna meer on aga rahva arvamuse suhtes kurt. Vaja oleks meie kõikide omapoolset ja sihikindlat tegutsemist, et meie merekultuuri üheskoos merenduse kui majandusharuga ei ootaks lõplik väljasuretamine. Kuidas me oleme nüüd ometigi pärast taasiseseisvust juba jõudnud sattuda sellisesse olukorda, kus üks meie traditsiooniline majandus- ja tööstusharu sihikindlalt välja suretada üritatakse. Piirata praegu ühe meie seni kõige vähem välja arendatud infrastruktuuri (mõtlen siis merendusega laiemalt seotud struktuure – sadamad, paadi- ja laevaehitus, kalandus ja kalakasvatus, mereturism) arengut peaks täna olema selge kuritegu. Takistada suures osas ka ekspordimahu suurenemisele suunatud tegevust – milleks merendus ju tegelikult on – peaks olema seadusega ja koheselt karistatav.

Meie naabrid, tuntud mereriigid, paadimaksu kehtestanud ei ole. Kuigi veesõidukeid on seal meiega võrreldes kordades rohkem. Ja seoses sellega ka laekuda võivad summad oluliselt suuremad. Lisaks veel skandinaavlaste tuntud seadusekuulekus. Lihtsalt nemad soovivad erinevalt meist ühiselt arendada ja hoida oma merekultuuri ja traditsioone.

Kogu see Tallinna paadimaksu lugu tundub siiski kummaliselt vildak olevat. Kehv maksuseaduse sõnastus, saamatu tulemus, planeeritav vigadeparandus jne. Kõlab pigem nagu sõjafilm, kus väiksema diversiooniaktiga juhitakse tähelepanu palju suuremalt ettevõtmiselt. Küündimatu eelnõu kehtestamisega lastakse kõigepealt vastastel vahtu ülesse lüüa, niikaua kui lõpuks kõik väsinud on ja siis korralikult ja lõplikult kaikaga lajatada. Olukord selgitab kohe hästi välja ka eelnõu kitsaskohad, samuti vastaste koosluse, hulga, strateegia ja taktika. Aga milliselt suuremalt ettevõtmiselt siis tähelepanu kõrvale juhtida oleks tarvis? Tegelikult võime me täna sellest ainult und näha.

Kõik edasine tundub vaieldamatult vandenõuteoreetikute maiuspala olevat. Aga fantaseerigem siis pisut mõnel teemal. Näiteks kui tõesti arvestada, et paadiomanikud on kõik patriootilised, oma kodumaad ja traditsioone au sees hoidvad ja Eesti käekäigust hoolivad inimesed. Lisaks kui siia juurde liita veel see, et väidetavalt on paadiomanikud nö. „keskmisest paremal järjel olev elanikkonna osa“ (loe: rohkem, paremini, hoolivamalt ja efektiivsemalt tööd tegev) elanikkond, saamegi teada, kes on tegelikult Tallinnas need „ebasoovitavad“ kodanikud. Kui nüüd seda konkreetset sihtgruppi pommitada sihipärase ja piisavalt suure maksuga, mille alla kuulumise üks tingimus on tema elukoht, on selgemast selgem, et kõige lihtsam on inimesel (eriti veel tänasel e-ajastul) ennast suurest solvumisest ja vihast Tallinna linnast välja kirjutada. Jahh – linn kaotab esmapilgul küll maksudes, kuid maksu kehtestaja võidab oluliselt enam. Nimelt - nende valijate hääled, kelle Lasnamäe kodus esikukapis kokku pakitud kalalkäimiseks sobiv kummipaat on just sobilikult alla 4 m pikk ja maksu alla ei kuulu – nende hääl kostab pärast seda veelgi puhtamalt ja kõlavamalt. Ja mida saabki valituks saada tahtja kõige rohkem ihaldada? Ka saab paadiomanikke ja seda sihtgruppi piisvalt kiusates anda omapoolse panuse paadiehituse, kui tööstusharu ja sellega koos ka merendusele üldiselt konkreese rohelist ümbrispaberit omava sõnumi – EBASOOVITAV! Ja sealt edasi mõttel vabalt lennata lastes on ka päris selge, miks on vajalik merendus ja paaditööstus Eestis välja suretada – olid ju just paadid need, mis avasid meile tee maailma ja viimati ka osad meie paremad pojad ja tütred võõra ebaõigluse eest üle mere pakku viisid. Ajalool on halb komme korduda. Loodan siiski siiralt, et see viimane on vaid paranoiline mõttelend või halb uni.


 
Ajakiri Paat on nüüd ka Facebook'is. Külasta meid aadressil http://www.facebook.com/AjakiriPaat


 
Copyright © ajakiripaat.ee 2006 - 2021