Rannakatamaraane käisid proovimas: Mari-Liis Graumann, Madis Raidaru ja Randel Kreitsberg
Kui ajakirja Paat optimistlik proovisõidumeeskond Kloogaranda jõudis, olid Hobie Cati rannakatamaraanid juba treileritelt maas, kokku pandud, mast peal ja purjed küljes. Nii me ei saanudki teada, kui kerge või raske nende kokku-lahti pakkimine igapäevaselt on. Siiski on tegemist praktikas suhteliselt hõlpsasti transporditavate purjekatega, 2,4 meetri laiune katamaraani kereosa mahub just nendesse piiridesse, mis jäävad alla „laia veose“ piirangute.
Esimesed rannakatamaraanid jõudsid Eestisse alles 2007. aastal Ameerika Ühendriikidest, praeguseks on meil 16 sellist katamaraani – sihtgrupiks päikest, kihutamist ja adrenaliini armastavad hobipurjetajad. Juba teist aastat on Eestis korraldatud ka katamaraanide vahelisi võistlusi, 2009. aasta sees on esmakordselt plaanis osaleda rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Samal ajal toonitavad rannakatamaraanide kasutajad, et tegemist ei ole siiski mitte ainult võistlemiseks ja kihutamiseks mõeldud sportpurjekaga, vaid et tänu paadi praktiliselt olematule süvisele on tegemist ka suurepärase sõiduvahendiga suvisteks merematkadeks Väinamere laidudel, Aegnal ja Naissaarel.
Et juuni alguseks polnud Eestisse veel suvi jõudnud, pakkisime end 10 kraadise õhusooja käes soojalt riidesse. Hoolimata selgest ja päikeselisest taevast oli ilmastik ilmselgelt nende suviste sõiduvahendite proovimiseks pisut ebasobiv. Peab aga juba ette mainima, et jäisest tuulest ja pritsivast veest hoolimata oli mere peal actionit piisavalt palju, et külm ilm unustada.
Valida on trapetsi ja rooli vahel
Meie poolt proovitud paadid oli kõik kahe purjega (ka gennakeri on võimalik sportlikematel variantidel lisada) katamaraanid, nimega Hobie Cat 16, purjepinnaga kokku 20 ruutmeetrit. 140 kilo kaaluva paadi kohta on seda uskumatult palju ning selle purjepinnaga tuleb sõidu ajal ka arvestada. Mittearvestamised võivad sageli lõppeda üle nina või ahtri keeratud paadiga ning märja suplusega – ümber minemine on „piiri peal“ sõites suhteliselt tavaline nähtus ning selle jaoks on paadi küljes ka spetsiaalne ots, millega purjekas ise vees olles tagasi püsti tõmmatakse. Et aga vesi oli kevadiselt külm, siis püüdsime seekord ujumisest hoiduda – paar „napikat“ õnnestus tugevamate pagide ajal aga üle elada küll.
Meeskond koosneb reeglina kahest purjetajast nagu sarnastel ühekerelistel olümpiaklassidelgi, nii et valida on klassikaliselt rooli- ning soodi vahel – soot on reeglina mõnevõrra huvitavam ning ekstreemsem, võimaldades rippuda kõrgel ja kaugel vee kohal trapetsi otsas kallutamas. Eriti kiiretel ja vihastel meeskondadel ripuvad tugeva tuule puhul trapetsis nii soodi- kui roolimees mõlemad. Vaatepilt, kuidas katamaraan kihutab pakstaagis mööda veepinda, üks pontoon tervenisti veest väljas ning soodimees kaugel paadist väljas kallutamas, on kergelt öeldes adrenaliinirohke. Veelgi enam adrenaliini tungib verre vaid siis, kui see kallutaja seal pontooni peal oled Sina. Just seda me olimegi tulnud proovima.
Vee peal, pooleldi õhus
Kuna kiire katamaraani roolimine on kogemust nõudev, tundlik ja täpne amet, jäi see amet seekord meie võõrustajate kanda – ei tahaks ju teha valesid liigutusi, kui su paarimees samal ajal kahe meetri kõrgusel vee kohal ripub.
Otsasid on katamaraanil mõnusalt vähe, nende käsitsemine lihtne ja lollikindel, nii et ka purjetamisvõõras inimene saab paudi tegemisega ilma suurema vaevata hakkama. Küll teeb aga kursimuutuse kriitiliseks asjaolu, et tänu praktiliselt olematule kaalule (ehk inertsile) jääb purjekas vastutuult keerates pea momentaalselt seisma – seega tuleb paut läbi viia väga läbimõeldult ja kiiresti, purjes viimase hetkeni tuult hoides. Vastasel juhul jääd paadiga vastutuuleseisu ulpima ning loodad, et tuul ja laine sind lõpuks mingisugusegi halsi peale tagasi lükkaks.
Katamaraan on vees tänu oma laiusele mõnusalt stabiilne ning sobib nii ka rahulikemateks pühapäevasõitudeks pere ringis. Küll tuleb aga kogu kaasavõetav varustus kindlasti veekindlalt pakkida, sest vähegi tugevama tuule tekkides kiirendab alus pea momentaalselt ning siis hakkab vett ka igas suunas lendama. Tuleb arvestada ka sellega, et tuule ootamatu vaibumine võib samuti kaasa tuua ekstreemseid situatsioone. Nii juhtus allakirjutanuga keset parajat kihutamist üle paadi serva trapetsis rippudes – tugev pagi lõppes praktiliselt sekundipealt ning kallutaja oleks väga napilt vette kukkunud ning purjeka kaasa tõmmanud. Võimalikust vettekukkumise ohust hoolimata on trapetsis kallutamine katamaraaniga purjetamise üks mõnusamaid osi – tähtis on, et trapetsivöö oleks mugavalt ja kindlalt seljas: siis pikutad seal, jalad parda serva peal, nagu võrkkiiges ning naudid 30 km/h üle vee tuhisemist. Täpselt sellise kiiruse me proovisõidu ajal 5 m/s puhuva kohati pagilise tuulega saavutasime.
Tulevikuplaanidest
Kahtlemata on Hobie Cati rannakatamaraanide näol tegemist Eesti oludesse sobiva ning mitmeotstarbelise hobipurjekaga. Katamaraaniga saad sõita mere pealt otse rannaliivale, kihutada tugeva tuulega lainetel või võtta laisalt loksudes ranna reidil päikest. Maaletoojate endi mõtteis on Klooga randa Hobie Cat keskuse rajamine – kus siis regulaarselt võistlusi korraldada, katamaraane ja kajakeid huvilistele laenutada ning kogu perele merehõngulist ajaviidet pakkuda. Loodetavasti saab lähiaastatel ka räämas Klooga rand endale pisut parema ilme kui tal hetkel on ning randa suunduvad autod ei pea enam muretsema tees haigutavate mürsulehtreid meenutavate aukude pärast.
Hobie Cati mehi ja surfareid teeaugud siiski ei takista, sest kes katamaraaniga juba kord vee peal kihutanud, see suure tõenäosusega sellest ka sõltuvusse jääb.
